Videovalve olemasolu ei tähenda veel, et süsteem aitab ettevõttel tegelikke riske ennetada või annab vajaliku info kätte siis, kui seda päriselt vaja on. Kaamerad võivad küll salvestada, kuid vale arhitektuuri, puuduliku hoolduse või läbimõtlemata andmehalduse korral võib lahenduse kasutegur jääda oodatust märksa väiksemaks.
Foruse turvalahenduste portfellijuhi Guido Ulejevi sõnul keskendutakse videovalvelahenduste puhul sageli kaamerate arvule, pildikvaliteedile ja soetushinnale, kuid süsteemi tegeliku toimivuse määravad palju laiemad küsimused. „Küsimus ei ole pelgalt selles, kas pilvelahendus või lokaalne lahendus, vaid selles, milline arhitektuur toetab konkreetse ettevõtte riske, võimekust ja põhitegevust kõige paremini,“ ütleb Ulejev.
Viimastel aastatel on ettevõtete huvi pilvepõhiste videosüsteemide vastu kasvanud. Igapäevastes äri põhi- ja tugifunktsioonides on pilvelahendused juba tavapärased, kuid turvasüsteemides kasutatakse endiselt sageli objektipõhiseid lokaalseid lahendusi.
Mõlemal mudelil on oma eelised ja riskid. Paljudel juhtudel annab parima tulemuse hübriidlahendus, kus esimene andmete filtreerimine toimub kaameras või objektil ning ressursimahukam analüütika tsentraalselt. „Teadustöödele ja praktikale tuginedes annab parima tulemuse hübriidlahendus – esimene filtreering toimub kaameras või selle lähedal, ressursimahukas analüütika toimub tsentraalselt ning võrgus ei liigu vahepeal midagi liigset,“ selgitab Ulejev.
Vajalikku salvestist ei ole võimalik kiiresti leida või kasutada
Videovalve üks keskseid ülesandeid on anda sündmuse järel selge ülevaade sellest, mis juhtus. Praktikas võib aga salvestise otsimine võtta kaua aega või selguda, et vajalik ala ei olnud piisavalt hästi kaetud. Probleem võib olla kaamera vaatenurgas, pildikvaliteedis, salvestamise seadistustes või selles, kui mugavalt saab eri kaamerate materjali otsida ja võrrelda.
Ulejevi sõnul valitseb videosüsteemide ülesehitamisel endiselt arvamus, et laia nurgaga kaamerapilt ja üksnes liikumise peale salvestamine on tulemuslikuks videovalveks piisavad. „Videovalve planeerimises on siiski hakatud üha rohkem mõistma, et süsteemi tegeliku edukuse ja kasulikkuse juures on ühed olulisemad elemendid süsteemi arhitektuur, privaatsuskaitse ja videoanalüütika,“ märgib ta.
Kui salvestiselt ei ole võimalik inimest, sõidukit või sündmuse käiku piisavalt täpselt tuvastada, ei täida süsteem oma eesmärki ka siis, kui tehniliselt on salvestis olemas.
Keegi ei tea täpselt, kas kõik kaamerad töötavad
Videovalvesüsteem võib aastaid näiliselt toimida, kuigi osa kaameraid on valesti suunatud, nende pilt on hägune või salvestamine on mõne rikke tõttu peatunud. Probleemid tulevad sageli välja alles siis, kui salvestist on vaja. Seetõttu ei tohiks süsteemi hooldus piirduda ainult rikete kõrvaldamisega, vaid hõlmama ka regulaarset toimivuse kontrolli.
Üle tuleks vaadata, kas kõik kaamerad edastavad pilti, salvestused säilivad ettenähtud aja, seadmete tarkvara on ajakohane ning süsteemi veateated jõuavad õigete inimesteni. Oluline on hinnata ka seda, kas aastaid tagasi paigaldatud kaamerad vastavad endiselt ettevõtte praegusele töökorraldusele. Ruumide kasutus, liikumisteed, sissepääsud ja ettevõtte riskid võivad aja jooksul märgatavalt muutuda.
Ruumide kasutus, liikumisteed, sissepääsud ja ettevõtte riskid võivad aja jooksul märgatavalt muutuda.
Ulejevi sõnul ulatub aegunud või valesti üles ehitatud süsteemide mõju sageli turvavaldkonnast kaugemale. „See on probleem eelkõige turvavaldkonna eest vastutavatele, kuid mõju ulatub tegelikult ettevõtte juhtimistasandile, kuhu turvasüsteemidega seotud probleemid ja nende lahendamine tavapäraselt eskaleeruvad,“ ütleb ta.
Interneti- või seadmerike muudab objekti pimedaks
Puhtalt pilvepõhise lahenduse puhul sõltub süsteemi kasutegur välisest võrguühendusest. Kui ühendus katkeb ja objektil puudub lokaalne puhverdus, võib katkeda ka salvestamine või ligipääs kaamerapildile. „Kui väline võrguühendus katkeb, on puhtalt pilvepõhine objekt pime. Seetõttu on vaja tagada lokaalsel tasandil piisav puhverdus, olgu selleks eraldiseisev riistvara või kaamerates kasutatavad mälukaardid,“ selgitab Ulejev.
Lokaalse süsteemi puhul on üheks peamiseks riskiks kohapealne salvestusseade. Kui kohapealne videosalvesti varastatakse, saab tulekahjus kahjustada või selle kõvaketas rikneb, võivad koos seadmega kaduda ka vajalikud tõendid. „Pilv annab võimaluse säilitada salvestused ka siis, kui objekt või lokaalne seade füüsiliselt kannatab. Lokaalse salvestuse puhul on kohapealne videosalvesti suurim võimalik tõrkepunkt – vargus, tulekahju või kettarike hävitab tõendid,“ ütleb Ulejev.
Seetõttu tuleb süsteemi kavandamisel läbi mõelda, mis juhtub internetikatkestuse, voolukatkestuse, kettarikke või füüsilise kahjustuse korral. Vajaduse korral saab salvestamise dubleerida või kasutada hübriidlahendust, kus osa andmeid säilib objektil ja osa turvalises väliskeskkonnas.
Puudub selge ülevaade, kellel on videotele ligipääs
Videovalve tähendab isikuandmete töötlemist ning ettevõte vastutab selle eest sõltumata sellest, kas salvestised asuvad kohapealses seadmes või pilveteenuse pakkuja keskkonnas. Ettevõttel peab olema selge ülevaade, kes võib kaamerapilti või salvestisi vaadata, millistel juhtudel seda tehakse ja kas ligipääsud on logitud.
Tähelepanu tuleb pöörata ka andmete säilitamise ajale, kaamerate vaateväljadele, inimeste teavitamisele ning sellele, kas salvestatakse ainult eesmärgi saavutamiseks vajalikku infot. „Vastutus ei liigu pilveteenuse osutajale. GDPR-i reeglite järgimisest ei saa videovalve puhul üle ega ümber. Ettevõte jääb vastutavaks töötlejaks sõltumata sellest, kus töötlus toimub,“ rõhutab Ulejev.
GDPR-i reeglite järgimisest ei saa videovalve puhul üle ega ümber.
Tema sõnul ei peaks andmekaitset käsitlema videovalve toimimist takistava piiranguna. „GDPR-i nähakse sageli piiranguna, kuid pigem on see efektiivse videosüsteemi arhitektuuri kujundaja. Nõuetele vastavus ja sellest tulenev läbimõeldud andmete kasutamine aitab vähendada ka ribalaiuse- ja salvestuskulu,“ ütleb Ulejev.
Privaatsuskaitse ja ressursitõhusus ei ole seega vastandid. Kui andmeid minimeeritakse, krüpteeritakse ja maskitakse juba kaameras või lokaalses seadmes, väheneb ka võrgu- ja salvestusressursi vajadus.
Süsteemi kulusid hinnatakse üksnes soetushinna järgi
Videovalvelahenduse valikul võrreldakse sageli kaamerate, salvestusseadmete ja paigalduse esialgset maksumust. Tegelikult tuleks arvestada süsteemi kogu elutsükli kuluga.
Lokaalse lahenduse puhul lisanduvad riistvara hooldus, tarkvarauuendused, seadmete vahetamine, andmemahu kasvatamine ja ettevõttesisese tehnilise kompetentsi hoidmine.
Pilvelahenduse puhul tuleb arvestada litsentside, kuutasude, andmemahu, võrgukoormuse ja võimaliku tarnijalukustusega. „Pilvelahenduse kuutasu on paremini prognoositav ning vähendab ettevõtte vajadust ise riistvara hallata. Nii jääb IT-spetsialistidel rohkem aega põhitegevusega tegelemiseks,“ selgitab Ulejev.
Tema sõnul saab pilve- ja lokaalse lahenduse kulusid õiglaselt võrrelda alles siis, kui arvesse võetakse kõik süsteemi omamisega seotud väljaminekud. „Pilve kuutasu võib esmapilgul tunduda kallim, kuid võrdlus on aus alles siis, kui lokaalse süsteemi kõrvale on arvutatud kogu elutsükli kulu,“ ütleb ta.
Enne teenuse valimist tasub läbi mõelda ka see, kui lihtne on tulevikus teenusepakkujat vahetada ning millistel tingimustel saab ettevõte oma salvestised ja muud andmed kätte. „Andmete kättesaadavus, vormingud ja lepingutingimused määravad, kui kalliks kujuneb lahkumine,“ märgib Ulejev.
Üht õiget lahendust ei ole
Pilvelahendus sobib sageli hästi ettevõtetele, kellel on palju väiksemaid asukohti ja piiratud ettevõttesisene IT- või turvatehnika kompetents. Keskne haldus võimaldab eri objektidel paiknevaid kaameraid lihtsamalt jälgida, uuendada ja hallata.
Suure tootmiskompleksi, väga mahuka kaamerapargi või rangete andmete asukoha nõuetega ettevõtte puhul võib olla põhjendatud lokaalne või hübriidne lahendus. „Paljude väikeste asukohtade ja väikese tugipersonaliga organisatsioonid võidavad pilvelahendusest; suurte, ühe tootmiskompleksiga ettevõtete puhul, kellel on IT-võimekus, ranged andmeresidentsuse nõuded või väga suur kaamerapark, on õigustatud lokaalne või hübriidne tuumik,“ toob Ulejev välja.
Arhitektuuri valimisel tuleb tehnoloogia kõrval hinnata ka ettevõtte valmisolekut süsteemi hallata, tõrkeid märgata, ligipääse korraldada ja salvestisi vajaduse korral kiiresti leida.
Ulejevi sõnul ei ole turvasüsteemid enam ettevõtte põhitegevusest eraldiseisev osa. „See on üks funktsioonidest, mis aitab tagada nii varade kaitset kui ka põhitegevuse sujuvat voogu,“ ütleb ta.
Videovalve ülevaatus aitab tuvastada varjatud riskid
Olemasoleva videovalvesüsteemi ülevaatamisel tasub hinnata nii kaamerate paigutust, pildikvaliteeti ja salvestiste kasutatavust kui ka süsteemi arhitektuuri, töökindlust, küberturvalisust ja andmekaitset.
Foruse spetsialistid aitavad kaardistada olemasoleva lahenduse tugevused, võimalikud tõrkepunktid ja arendusvajadused. Ülevaatuse käigus saab hinnata, kas praegune süsteem vastab ettevõtte tegelikele riskidele ning kas sobivaim oleks lokaalne, pilvepõhine või hübriidne lahendus.
Eesmärk ei ole tingimata kogu olemasolevat süsteemi välja vahetada. Sageli saab videovalve tulemuslikkust parandada ka kaamerate ümberpaigutamise, seadistuste muutmise, salvestusloogika täiendamise või kesksema halduse kasutuselevõtuga.
Kas sinu ettevõtte videovalve töötab ka siis, kui seda päriselt vaja on? Võta Forusega ühendust ja vaatame olemasoleva lahenduse koos üle.
***
Lugu avaldati ka Äripäeva Kinnisvarauudistes.
