Foruse sisekoolitaja Jaak Kivimäe on turvavaldkonnas töötanud üle 30 aasta. Selle aja jooksul on muutunud ettevõtted, töövõtted, tehnoloogia ja põlvkonnad, kuid üks asi on tema sõnul jäänud samaks: lõpuks peab inimene päris olukorras oskama ise tegutseda. Jaagu enda ellu mahub turvatöö kõrval aga veel teinegi maailm ehk aastakümneid praktiseeritud jooga ja reisid India mägiküladesse.
Kui paluda Jaagul ennast ilma ametinimetuseta tutvustada, jõuab ta üsna kiiresti ikkagi selleni, miks ta pärast kõiki neid aastaid endiselt turvavaldkonnas on. „Olen inimene, kes tunneb jätkuvalt kirge turvavaldkonna teemade vastu. Mulle meeldib otsida võimalusi, kuidas päris olukordi inimesteni viia,“ ütleb ta.
Turvavaldkonda jõudis Jaak juba 1993. aastal ning on aastate jooksul liikunud koos ettevõtete ühinemiste ja omanikuvahetustega ühest organisatsioonist teise. Vahepeal tegutses ta ka oma koolitusfirmas, kuid turvavaldkonnast päriselt eemale pole ta jäänud.
Jaagu hinnangul on turvatöötaja rolli kõige lihtsam mõtestada nii: inimene seisab kaitstava vara ja võimaliku ohu vahel. Tehnoloogia võib sellele tööle anda järjest rohkem tuge, kuid inimest tema arvates täielikult asendada ei saa. „Võid Kanaaridel vaadata 5K kvaliteedis otsepilti sellest, kuidas sinu ehitusplatsilt penoplasti minema viiakse, aga lõpuks tahad ikkagi, et keegi füüsiliselt sekkuks.“
Koolitus peab valmistama ette päris olukorraks
Koolitamises on Jaak näinud väga erinevaid aegu. On olnud perioode, mil töötajate koolitamine oli ettevõtetes esimene koht, kust kulusid kokku tõmmati, ning aegu, mil seda on rohkem väärtustatud. Üks asi on talle siiski selge: veebikoolitused ja iseseisev õppimine võivad õppeprotsessi toetada, kuid päriselt näost näkku klassiruumis õpetamist need täielikult ei asenda. Turvatöötaja peab suutma teadmisi kasutada olukorras, kus pulss on kõrge, teine inimene võib olla agressiivne ja otsustamiseks ei ole pikalt aega. Seda ei saa õppida ainult rahulikult kodus ekraani ees istudes.
Jaak toob näiteks eksamiks valmistuvad töötajad. Inimene võib kodus kõike teada, kuid hoopis teine küsimus on, kas ta suudab sama teadmise üles leida siis, kui seisab kellegi ees ja peab vastama kohe. „See on sinu tööolukord. Sa peadki õigete teadmisteni jõudma suhteliselt pingelises stressiolukorras.“
Turvatöötaja peab suutma teadmisi kasutada olukorras, kus pulss on kõrge, teine inimene võib olla agressiivne ja otsustamiseks ei ole pikalt aega.
Seetõttu ei piirdu Jaak koolitustel teooriaga, vaid laseb inimestel võimalikult palju olukordi ka läbi mängida.
Hea turvatöötaja ei otsi konflikti
Milline inimene sobib Jaagu arvates turvatööd tegema? Ta alustab üsna lihtsast asjast: inimesel peab olema soov seda tööd teha. Ainult palgast tema hinnangul pikalt ei piisa. „See valdkond peab sind huvitama ja muuseas, see on ainuke põhjus, miks mina ikka veel siin olen.“
Samas ei pea hea turvatöötaja olema tingimata kõige jõulisem või kõvema häälega inimene ruumis, sest Jaagu sõnul on turvatöö üks olulisemaid eesmärke hoopis olukorda deeskaleerida. Inimene, kes naudib domineerimist ja konflikti, võib varem või hiljem ise probleemiks muutuda. Samuti ei ole turvatöö lihtne inimesele, kes konflikti – ka ainult verbaalset või psühholoogilist – väga kardab.
Oluliseks peab Jaak ka tähelepanelikkust, õppimisvõimet ja oskust inimest ning olukorda lugeda. Ta on oma koolitustel korduvalt näinud, kuidas esmapilgul väga vaikne ja tagasihoidlik inimene võib üllatada. Introvert ei pruugi koolituse ajal palju sõna võtta, kuid hiljem vesteldes selgub, et ta on kogu aeg tähelepanelikult kohal olnud.
Hoopis keerulisem võib vahel olla ümber õpetada inimest, kes on aastaid harjunud mõtlema: „Meie ajal tehti nii.“
Rahulikuks jäämist tuleb harjutada
Üks teema, mida Jaak püüab ametlikele koolitusmaterjalidele alati juurde anda, on psühholoogia. Näiteks võib konfliktsituatsioonis käitumise juhendi esimene punkt öelda: jää rahulikuks. „Mina küsin siis alati: aga kuidas? Mida sa teed siis, kui sa loomu poolest ei jää rahulikuks?“ räägib Jaak.
Enesevalitsuse säilitamine ei teki Jaagu sõnul käsu peale. Seda tuleb harjutada seni, kuni inimene oskab pingelises olukorras õige võtte üles leida peaaegu kehamälu tasandil. Sama põhimõte kehtib paljude teiste turvatööks vajalike oskuste puhul. Ei piisa sellest, et inimene on millestki ühe korra kuulnud – tuleb läbi mängida, proovida ja ise kogeda.
Ja nii jõuamegi Jaagu “teise maailma” juurde – selleni, kust pärineb osa tema enda rahulikust meelest, tähelepanelikkusest ja oskusest pingelist olukorda selge pilguga vaadata.
Elukutse vs amet
„Mul on elukutse ja mul on amet,“ ütleb Jaak.
Amet on tema jaoks see, mida inimene teeb tööna. Elukutse on midagi muud – miski, mille poole tunned püsivat tõmmet ja mis ei kao lihtsalt ära, kui huvi vahepeal jahtub. Jaagu puhul on selleks jooga.
Jooga juurde jõudis ta juba 1980. aastate alguses, esialgu karate kaudu. Nõukogude ajal liikusid sellised õpetused pigem kitsastes ringides, kuid sealt tekkis tal järjest tugevam tunne, et füüsilise treeningu taga on midagi enamat.
Tänaseks on joogast saanud Jaagu igapäeva loomulik osa. Tavaliselt tõuseb ta hommikul kell kuus ning joogatab koos abikaasaga tund kuni poolteist. Õhtuti võib sellele lisanduda veel poolteist kuni kolm tundi. „Minu jaoks ei ole jooga mitte midagi muud kui loodusõpetus,“ sõnab Jaak. Selle all peab ta silmas inimese ja looduse toimimise mõistmist, tähelepanu ja kohalolu. Jaak toob näiteks üsna tavalise olukorra: võid istuda koosolekul, vaadata rääkijale otsa, aga mõelda samal ajal hoopis kodustele asjadele. Väliselt oled kohal, tegelikult mitte. Tema sõnul tekib arusaamine alles siis, kui tähelepanu, mõistus ja see, mida parajasti teed, on ühes kohas.
Sama kohalolu ja tasakaalu põhimõte kandub Jaagu sõnul otseselt üle ka turvatöösse. Tema jaoks ei tähenda tasakaal probleemideta elu ega seda, et inimene muutub kõige suhtes kõigutamatuks. „Tasakaal ei tähenda probleemide puudumist. See võib tähendada, et suudad ka probleemide keskel rohkem rahu säilitada.“
Samas ei anna see garantiid, et keerulised olukorrad alati hästi lõppevad. „Alati ei tule,“ ütleb ta mõtte peale, et kriisist peaks justkui iga kord võitjana välja tulema. Pigem võib harjutamine aidata ka keerulist olukorda paremini aktsepteerida ning säilitada selle sees rohkem rahu ja selgust.
Kui küsida, kas ta pole mõelnud joogast oma põhitööd teha, tuleb vastus kiiresti: „Minu töö on ka minu jooga.“ Jaak ei näe oma tööd ja joogat rangelt eraldi seisvate maailmadena. Sama tähelepanu, loovust ja arengut, mida ta joogaga seostab, leiab ta ka koolitajatööst.
Kümne aasta jooksul kuus korda Indiasse
Jooga on viinud Jaagu korduvalt ka Indiasse. Esimest korda käis ta seal 2016. aastal, praeguseks on reise kogunenud kokku kuus. „Seal on mul kodune olla,“ ütleb ta.
Indias on Jaak käinud eelkõige õppimas, mitte turisti pilguga ringi vaatamas. Ta on viibinud peamiselt maapiirkondades ja Himaalajas ning kohtunud seal õpetajatega. „Olen käinud meistrite juures. See on üks põhiline põhjus, miks ma seal üldse olen käinud.“ Ta räägib inimestest, kellega on saanud teadmisi vahetada ning kellelt on tulnud ka suuniseid ja julgustust.
Midagi sellest jõuab tema sõnul alati tagasi ka Foruse koolitusruumi – eelkõige julgus kohandada koolitust vastavalt inimestele, kes parasjagu ruumis istuvad. Selle asemel, et teha kõigile ühesugust harjutust lihtsalt seetõttu, et nii on ette nähtud, püüab Jaak leida võimalikult elulise viisi, kuidas õpitav inimeseni jõuaks.
Kui aega on, räägib Jaak koolitustel ka unest, puhkusest ja päevarütmist. Pealtnäha lihtsad asjad, kuid tema sõnul mõjutavad need otseselt inimese valmisolekut ja enesetunnet.
Kuidas leida enda “elukutse”?
Kui küsida, mida võiks turvavaldkond joogast õppida, jõuab ta jälle tasakaalu juurde: „Kuidas olla rahulikult aktiivne ja aktiivselt rahulik.” See puudutab tema jaoks nii turvatööd kui elu laiemalt – kuidas hoida tasakaalus pingutust ja puhkust, oma kohustusi ja seda, mis inimesele endale päriselt oluline on.
Sama mõtte juurde jõuab Jaak ka siis, kui jutt läheb sellele, kuidas inimene võiks leida omaenda „elukutse“. Alustada soovitab ta väga lihtsast küsimusest: mida ma tahan? Seejärel küsida endalt: miks? Ja siis vajadusel sama küsimuse juurde veel mitu korda tagasi tulla. „Vahel tuleb sama küsimust endalt küsida viis või kümme korda.”
Mida sügavamale minna, seda olulisemaks muutub tema sõnul ausus iseenda vastu. Esimesed vastused võivad olla üsna pinnapealsed, aga neid järjest lahti harutades võib lõpuks jõuda selleni, mida inimene tegelikult vajab.
Kui ka sind kõnetab töö, kus loevad tähelepanelikkus, valmisolek ja oskus päris olukordades tegutseda, vaata Foruse tööpakkumisi ja kandideeri julgelt.
