E-koolitused

Foruse ohutusvaldkonna juht: veeohutuses on ennetus esmatähtis ja kutsetunnistusega vetelpäästjad on üks oluline võimalus

Ametlik rannahooaeg on läbi. Forus rannavalvurid kandsid inimeste eest hoolt tänavu Haabneemes ja Türil. Mõlemas rannas möödus suvi rannavalvuritele rahulikult ja õnneks ilma suuremate vahejuhtumiteta. Tegeleda tuli peamiselt korra tagamisega, esmaabi andmisega, kaotatud ja leitud asjade tagastamisega, järelevalveta jäänud lastega ning alkoholijoobes inimeste korralekutsumisega.

Paraku ei möödunud tänavune suvi üle terve Eesti ilma uppumissurmadeta. Päästeameti andmetel nõudis vesi suvel 16 inimelu. Kui mõnes rannas, veekeskuses või ujulas leiab aset traagiline juhtum, tõuseb Foruses hüppeliselt päringute arv, milles ettevõtted soovivad vetelpäästealast koolitust.

Päringud tulevad tavaliselt üle Eesti erinevatest veekeskustest, spaadest ja veeparkidest. „Paraku on nii, kui meedias teema vaibub, kipuvad inimesed veeohutuse taas ära unustama,“ kinnitab Foruse ohutusteenuste valdkonnajuht Ahti Kuusk oma kogemusele tuginedes.

Praegu ei kohusta ükski seadus, et rannas, ujulas või spaas peaks olema kutsetunnistusega vetelpäästja. Ahti Kuusk usub, et järgnevatel aastatel peaks kindlasti omavalitsustele südamele panema, et nad nõuaks kutsetunnistusega vetelpäästjat. Kui on väiksem rand, piisaks ühest kutsetunnistusega inimesest.

Ennetus esmatähtis

Eesti Turvaettevõtete Liidu vetelpääste kutsekomisjoni kuuluv Kuusk kinnitab, et kõige parem viis inimeste päästmiseks on ennetus ja arvab, et edaspidi peaks igas avalikus rannas olema kutsetunnistusega vetelpäästja. See annab tema arvates ka kohalikule omavalitsusele kindluse, et inimene on nõuetele vastava ettevalmistusega.

Forus peab oma töötajate pidevat täiendamist väga oluliseks. „Kui töötajad on koolitatud ja motiveeritud, on see ka kvaliteedimärk. Neil on oskused ära hoida olukordi, mis võivad kompetentsi puudumisel traagiliselt lõppeda. Klientide jaoks on see väga oluline. Kui midagi peaks juhtuma, siis mainekahju võib olla meeletu, rääkimata inimelude kaotamisest,“ nendib ta.

Küll teeb Kuusele rõõmu, et hotellid on hakanud üha rohkem näiteks koolivaheaegadeks ja aktiivseteks külastusaegadeks tellima vetelpäästjat. Samuti on näidanud aktiivsust erinevad ettevõtted, kes on soovinud teenust firma suvepäevadele.

Koolitatud või kutsetunnistusega

Ahti Kuusk tõdeb, et uppumissurmade statistikas mängib suurt rolli ilm. Mida soojem on suvi, seda rohkem uppunuid. „Me kõik loodame iga aasta, et mitte keegi ei upu, aga paratamatult juhtub õnnetusi ning esineb terviserikkeid,“ nendib ta.

Kui rannahooaja eel otsivad kohalikud omavalitsused rannavalvureid ja vetelpäästjaid, siis on tingimused väga erinevad.

Eesti suuremates randades on reeglina kõik vetelpäästjad kutsetunnistusega. Nende seas on ka näiteks Haabneeme Viimsis, kus viimastel aastatel näeme Foruse rannavalvureid. Osad omavalitsused panevad hanketingimustesse kirja, et vähemalt üks rannavalvur peaks olema kutsetunnistusega. Samuti on neid omavalitsusi, kes peavad oluliselt, et läbitud on vetelpäästealane koolitus.

Ainult koolituse läbinud inimene teab küll põhitõdesid, oskab anda esmaabi ning oskab hättasattunud aidata, aga see ei tähenda kutsetunnistusega vetelpäästjat. Vastavat kutsetunnistust saab teha Eesti Turvaettevõtete Liidu kaudu ning kutse saamine avavees töötamiseks eeldab muu hulgas ka erinevaid praktilisi harjutusi, mis imiteerivad erinevaid ohuolukordi. Lisaks tuleb näidata piiratud aja jooksul oma väga head ujumisoskust.

Kutsetunnistusega inimene, kes on lisaks teoreetilistele teadmistele ka füüsilised katsed läbi teinud, on kindlasti võimeline inimest veest päästma. Muidugi on ka teoreetilised teadmised on väga olulised: inimene oskab ennetada, märgata ja reageerida.

Peamine vastutus iseendal

Rannavalvurite põhimured on iga aasta järelvalveta jäetud lapsed ja alkoholijoobes inimesed. Veeohutusest räägitakse kogu aeg läbi meedia, sotsiaalmeediakanalite ja erinevate kampaaniate. Sellest hoolimata kuuleme ja näeme väga palju, kuidas randades kipuvad alkoholijoobes inimesed vette ja lapsed on järelvalveta. Miks see nii on?

Me kõik teame, et autoga kiirust ületades või lahtise turvavööga sõites võib viga saada ja õnnestus juhtub, aga inimene siiki loodab alateadlikult, et midagi ei juhtu. „Lapsevanem läheb veekogu äärde, hakkab päevitama ja unustab lapse ära. Seda on väga raske seletada, miks nii juhtub. Kui inimesel puudub endal kogemus ja temaga pole õnnetusi juhtunud, läheb info ühest kõrvast sisse ning teisest välja ning ta pole nii tähelepanelik,“ usub Kuusk.

Kui inimene ületab kiirust, teeb kiiruskaamera pildi, siis on tõenäosus, et järgnev nädal sõidab ta viisakalt. Üks hetk läheb see meelest ja ohutunne jälle kaob.

„Sama lugu on ka näiteks tuleohutusega. Ma käin mõnes asutuses juba 10 aastat järjest rääkimas tuleohutusest, aga ikka näen, kuidas evakuatsiooni ukse ees on takistus,“ toob ta näite.

Üks osa tööst

Randa minnes ei saa eeldada, et rannavalvurid märkavad suure massi sees kõike. „Kui vanemad lähevad lastega randa, ei ole nii, et tõmban räti üle pea ja magan ning samal ajal olen veendunud, et rannavalve jõuab sadu lapsi jälgida. Vastutus on ka lapsevanemal,“ kinnitab Kuusk. Ta lisas, et rannavalvur on turvatöötajana täiendav abimees, kes vajadusel tuleb ja aitab, tegeleb ennetamisega ning peab korda. Vetelpäästja töös on inimeste päästmine üks osa palju laiemast tegevusest.

Kui vaadata Päästeameti statistikat, siis suurem osa veeõnnetusi toimub valveta randades, näiteks karjäärides, jõgede ääres jne.

Kuusk usub, et ennetus on kõige parem viis inimelude päästmiseks. Sõbrad-tuttavad, kellega randa minnakse, on samuti vetelpäästjad – küll mitte kutsetunnistusega. „Kui tead, et sinu sõber on alkoholi tarbinud ja nüüd ta soovib minna ujuma, siis vastutab kogu seltskond, kui lased sõbral purjus peaga vette minna,“ usub Kuusk.

Ahti Kuusk arvab, et ohutusest tuleb kogu aeg rääkida ja muutus võib tulla põlvkondadega. Oluline on viia inimesteni oskus ennetada, märgata, õigel ajal abi kutsuda ja ise reageerida.

***

Päästeameti info tänavuste veesurmade kohta:

  • Tänavu suvi uppus üle Eesti 16 inimest;
  • Suvekuudel uppunutest pea pooled ehk seitse inimest uppusid suplemise või vettehüppe ajal, muudel juhtudel sai saatuslikuks libastumine, komistamine või mõni muu asjaolu;
  • Kolmandikul juhtudest jätsid uppujad elu järvevette. Uputi ka merre, järvedesse ja tiikidesse.;
  • Käesoleval aastal on Eestis septembri keskpaiga seisuga uppunud 29 inimest. Eelmisel aastal uppus Eestis 30 inimest.

Muud uudised Vaata kõiki

Veel põnevat lugemist.

Alex Roost ja Kairi Nõulik Äripäeva raadiosaates „Kõik ärikinnisvarast“ – kinnisvara jätkusuutlikkus on tulnud, et jääda

Kohustusliku tuleohutusaruande tähtaeg läheneb – miks on oluline kutsuda kontrolli tegema kvalifitseeritud spetsialist?

Kolme ettevõtte kogemus kõnekeskuse teenusega: kuidas välise partneri abiga kulusid kokku hoida ja tagada muretum äritegevus