Jaanipäeva eel räägitakse palju lõketest ja grillimisest, kuid tuleohutuse mõttes ei lõpe risk hetkel, kui leek kustub. Foruse ohutusteenuste osakonna juhi Ahti Kuuse sõnul tehakse suviste pidude ajal ikka samu vigu: grill pannakse hoonele liiga lähedale, lõke jäetakse järelevalveta, kuuma tuhka käideldakse valesti ning kustutusvahendid ei ole käepärast.
Kuuse sõnul on jaanipäeva ajal kõige sagedasemad tuleohud seotud lahtise tulega: grillimise, lõkke tegemise, kuuma tuha valesti käitlemise ja tule järelevalveta jätmisega. „Jaanipäeva ajal saavad kokku mitu riskitegurit: lahtine tuli, kuiv ilm, suurem seltskond, alkohol, lapsed ja lemmikloomad ning sageli ka võõras keskkond, näiteks suvila või maakodu,” selgitab Kuusk.
Tema sõnul ei tohiks enne tule süütamist mõelda ainult sellele, kuhu grill või lõke paigutada, vaid ka sellele, kes tuld jälgib ja millega seda vajadusel kustutada saab.
Grill ei tohi olla maja, terrassi ega kuuri kõrval
Üks sagedasemaid vigu on Kuuse sõnul grilli vale asukoht. Sageli pannakse grill liiga lähedale majale, terrassile, kuurile, hekile või muudele süttivatele materjalidele. Ohtu ei kujuta endast ainult nähtav leek, vaid ka kuumus, rasva süttimine ja sädemed. „Tihti arvatakse, et kui leek on väike, siis ohtu ei ole. Tegelikult võib oht tulla ka kuumusest, rasva süttimisest või sädemetest,” ütleb Kuusk.
Grilli kasutamisel tuleb esmalt veenduda selle töökorrasolekust ja kasutamisel lähtuda tootja juhendist. Kui juhendis ei ole ohutut kaugust võimalik välja selgitada või ohutust ei suudeta muul viisil tõendada, soovitab Kuusk hoida grilli hoonetest ja põlevmaterjalidest võimalikult kaugel. Kui kasutusjuhend on kunagi esimese grillimisega “ära põlenud”, tuleb arvestada ohutu kaugusega kaheksa meetrit (ca 13 sammu) hoone välisseintest ja põlevmaterjalidest,” lisab ta.
Eriti ettevaatlik tuleks olla puidust terrasside, seinte, kuivade hekkide, kuuride ja aiamööbli läheduses. Kuumus võib kahjustada pinda ka siis, kui otsest leeki ei ole näha.
Gaasigrilli puhul tuleb kontrollida voolikut ja ühendusi
Kõik grillid ei ole ühesuguse riskiga. Söegrilli puhul tuleb tähelepanu pöörata hõõguvatele sütele ja kuumale tuhale. Gaasigrilli puhul on suurimad ohukohad gaasiballoon, voolikud ja ühendused. Elektrigrilli puhul tuleb kontrollida, et juhe, pistik ja pikendusjuhe oleksid terved ning sobiksid välitingimustesse.
Kuuse sõnul tehakse gaasigrilli kasutamisel sageli viga, et ühendusi ei kontrollita. Balloon ühendatakse grilliga ja eeldatakse, et kõik on korras.
Ohumärgid on näiteks gaasilõhn, pragunenud või jäigaks muutunud voolik, loksuv ühendus või tunne, et ühendus ei ole kindel. Gaasileket ei tohi mitte kunagi kontrollida lahtise leegiga. Kodustes tingimustes saab ühenduskohta kontrollida seebiveega: kui tekivad mullid, võib tegemist olla lekkega.
Kui gaasigrill ei sütti, ei tohiks järjest uuesti proovida. Gaas võib koguneda ja süttida korraga. Gaasi ja elektrigrilli ei maksa kindlasti hakata ka ise remontima, vaid see tuleks viia pädevasse remonditöökotta.
Rasvapõlengut ei tohi veega kustutada
Grillimise juures peaks alati olema käepärast sobiv kustutusvahend. Kuuse sõnul ei piisa sellest, et kustuti on „kusagil majas olemas”. Tulekahju hetkel peab selle kiiresti kätte saama. „Kustuti peab olema nii lähedal, et selle saab kiiresti kätte, aga mitte nii lähedal, et inimene peab selle kättesaamiseks läbi tule minema,” selgitab Kuusk.
Grillimise juurde sobib F-klassi vahtkustuti (rasvakustuti). Veeämber võib olla abiks hõõguvate süte või väikese lõkkejäägi puhul, kuid rasvapõlengu korral võib vesi olukorda halvendada, sest paiskab põleva rasva laiali.
Kui grillil süttib rasv või leek läheb kontrolli alt välja, tuleb võimalusel katkestada õhu juurdepääs ja sulgeda grilli kaas. Gaasigrilli puhul tuleb gaas kinni keerata, kui seda saab teha ohutult. Kui tuli levib grillist välja või ohustab hoonet, tuleb kohe helistada hädaabinumbrile 112.
Väike lõke võib muutuda ohtlikuks väga kiiresti
Jaanilõkke puhul ei ole Kuuse sõnul kõige tähtsam ainult leegi suurus. Oht sõltub ka ümbrusest, ilmast, tuule suunast ja sellest, mis jääb lõkke lähedusse. „Väike lõke võib olla väga ohtlik, kui lähedal on kuiv rohi, oksad, puuriit, hoone, kuur või terrass,” ütleb ta.
Ohutu lõkkekoht peab olema hoonetest, metsast ja põlevmaterjalist piisavalt kaugel. Lõket ei tohiks teha puude okste all, kuiva rohu peal ega kohas, kus tuul võib kanda sädemeid hoone või metsa poole.
Enne lõkke süütamist tuleks ümbrus puhastada kuivast rohust, lehtedest, okstest ja muust põlevmaterjalist. Käepärast peaks olema vesi, liiv, kustuti või aiavoolik. Samuti tuleks enne pidu kokku leppida, kes lõket jälgib.
„Kui tekib küsimus, kas lõke on liiga lähedal, siis ta tõenäoliselt on liiga lähedal,” märgib Kuusk.
Lõkkesse ei tohiks visata plasti, värvitud või immutatud puitu, mööblit, rehve, aerosoolpakendeid, kemikaale ega muud prügi. Lõkkes tohiks põletada ainult puhast, immutamata puitu.
Tuli ei tohi jääda hõõguma, kui inimesed lähevad magama
Kuuse sõnul on üks ohtlikumaid harjumusi jätta lõke „vaikselt hõõguma”, kui inimesed ise lähevad tuppa või magama. Leegi puudumine ei tähenda, et oht on möödas.
Lõke tuleb kustutada põhjalikult. Söed tuleb veega üle valada või liivaga katta ning seejärel veenduda, et hõõgumist ei ole jäänud. Vajadusel tuleb lõkkekoht läbi segada ja uuesti kasta, sest pealmine kiht võib tunduda jahe, kuid allpool võib kuumus alles olla.
„Enne lõkkekohast lahkumist peab olema kindel, et tuli on täielikult kustunud. Mitte peaaegu kustunud, vaid päriselt kustunud,” rõhutab Kuusk. Päriselt kustunud lõkke puhul ei ole leeki, suitsu ega hõõgumist ning lõkkease ei anna enam ohtlikku kuumust.
Kuum tuhk võib süüdata prügikasti ka mitu tundi hiljem
Üks enim alahinnatud ohte on Kuuse sõnul kuum tuhk. Tuhk võib tunduda pealt jahe, kuid selle sees võivad hõõguvad söed püsida ohtlikult kuumana veel tunde.
Üks viga, mida tehakse on panna tuhk prügikasti, kilekotti, plastämbrisse, kompostihunnikusse või kuuri kõrvale, seda ei tohiks mitte mingil juhul teha. Hõõguv süsi võib hiljem süüdata prügikasti või lähedal oleva põlevmaterjali.
Tuhk tuleks panna metallanumasse ja hoida eemal hoonetest, terrassist, kuurist, prügikastist ning muust põlevmaterjalist. Kui on vähimgi kahtlus, kas tuhk on täielikult jahtunud, tuleb seda käsitleda endiselt kuumana. „Kuum tuhk on üks neist riskidest, mida inimesed väga sageli alahindavad,” ütleb Kuusk.
Lapsed ja lemmikloomad
Jaanipeol tuleb eraldi tähelepanu pöörata lastele ja lemmikloomadele. Grill ei tohiks olla koht, mille ümber lapsed vabalt jooksevad või kus lemmikloomad võivad midagi ümber ajada.
Kuuse sõnul tuleks luua selge ohuala ning täiskasvanutel kokku leppida, kes jälgib lapsi ja kes jälgib tuld. „Need ei ole tingimata alati sama inimene,” lisab ta.
Kolm asja, mida teha enne grilli või lõkke süütamist
Kuuse sõnul aitab suure osa riske maandada see, kui enne tule tegemist mõelda läbi kolm lihtsat küsimust:
- kas tule tegemise koht on hoonetest ja põlevmaterjalist piisavalt kaugel;
- kas sobivad kustutusvahendid on päriselt käepärast;
- kes vastutab selle eest, et tuli oleks kogu aeg järelevalve all.
Kui õnnetus siiski juhtub, tuleb esmalt hinnata, kas olukorda on võimalik ohutult ise kustutada. Kui tuli levib, on hoonele lähedal või inimesed on ohus, tuleb kohe helistada 112. Hädaabikõnega ei tasu viivitada.
„Kõige suurem viga on liiga kaua ise proovida ja hädaabikõnega viivitada. Vara saab asendada, inimest mitte,” rõhutab Kuusk.
Tema peamine soovitus jaanipäevaks on lihtne: tuld ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt. „Jaanipäev ei pea jääma pidamata, aga tuld ei tasu alahinnata. Grill ja lõke on ohutud ainult siis, kui inimene käitub teadlikult ja ei jäta neid järelevalveta,” ütleb Kuu
