Kuumalaine ajal jõuab hoonete haldajate ja tehnosüsteemide spetsialistideni sageli üks ja sama mure: kontoris või äriruumis on palav, kuigi jahutusseade justkui töötab. Töötajad tunnevad end ebamugavalt, töötegemine muutub raskemaks ning kliendi jaoks tekib arusaadav küsimus: miks ei suuda jahutus ruumi jahedaks teha?
Foruse tehnoteenuste arendusjuhi Gert Kotsari sõnul ei tähenda palav ruum alati seda, et jahutusseade oleks katki. Põhjuseid võib olla väga erinevaid ning sageli tuleb vaadata kogu hoone tehnosüsteeme tervikuna. “Kui klient ütleb, et ruumis on palav ja jahutus ei tööta, siis meie jaoks algab sealt tegelikult põhjuste väljaselgitamine. Võib olla seadme rike, võib olla hoolduse küsimus, võib olla automaatika seadistus, aga võib olla ka see, et hoone jahutusvõimekus ei ole lihtsalt mõeldud sellise kuumuse jaoks,” selgitab Kotsar.
Kotsar toob siinkohal võrdluseks auto kliimaseadme. Kui väljas on ligi 30 kraadi ja autos keerata kliimaseade minimaalsele temperatuurile, ei tähenda see veel, et salongi temperatuur hetkega soovitud tasemeni langeb. Sama põhimõte kehtib ka hoonetes. “Füüsika seaduste vastu ei saa. Väga võimsa seadmega on võimalik temperatuuri rohkem alla tuua, aga küsimus on selles, kui palju selline lahendus maksab ja kui suur on energiakulu,” ütleb ta.
Tema sõnul on hoonete projekteerimisel ja tehnosüsteemide valikul alati tasakaal mugavuse, energiatarbimise ja kulude vahel. Teoreetiliselt võiks projekteerimise käigus luua süsteemi, mis tagab ka kõige karmima kuumalainega siseruumis näiteks 18 kraadi, kuid sellise lahenduse ehitus- ja ülalpidamiskulu oleks märkimisväärselt suurem. “Lõpuks maksab selle kinni ikkagi hoone omanik, rentnik või klient. Seetõttu otsitakse mõistlikku keskteed ehk lahendust, kus ruumis oleks kuumaga talutav ja mugav olla, kuid energiakulu ei läheks ebamõistlikult suureks,” räägib Kotsar.
Liiga suur temperatuuride vahe ei pruugi olla hea ka inimesele
Kotsari sõnul ei ole eesmärk alati see, et väljas valitseva kuumuse korral oleks siseruum võimalikult külm. Liiga suur temperatuuride erinevus mõjub inimesele ebamugavalt ning keha ei pruugi olukorraga hästi kohaneda.
Ta toob näite olukorrast, kus inimene läheb soojale maale reisides hotellituppa ja keerab kliimaseadme miinimumi peale. “Hommikul võib tulemuseks olla peavalu, nohu või külmetustunne. Sama kehtib ka autos või kontoris: kui väljas on palav, ei ole mõistlik siseruumi temperatuuri väga madalaks keerata,” märgib ta.
Kui väljas on palav, ei ole mõistlik siseruumi temperatuuri väga madalaks keerata.
Tema hinnangul on mõistlikum jahutada ruumi astmeliselt. Näiteks kui toas on juba 28 kraadi, on mõistlik seada termostaat esialgu vaid kolm-neli kraadi madalamaks. Nii tekib jahedam ja mugavam keskkond, seadmed ei kulu liigse ülekoormuse all ning inimene ei liigu pidevalt väga kuuma ja väga külma keskkonna vahel.
Muuseas, üks levinud arusaamatus tekib Kotsari sõnul termostaadiga. Kui inimene näeb, et seinal olevast juhtpuldist saab temperatuuri seadistada näiteks 18 kraadi peale, eeldab ta loomulikult, et ruum peakski selle temperatuuri saavutama või vähemalt tootma sellise väärtusega õhku ruumi. Tegelikkuses ei pruugi süsteem olla selleks ette nähtud. “Kui termostaadil on võimalik valida väga madal temperatuur, siis on kliendi loogika arusaadav: kui ma saan selle numbri valida, siis järelikult peaks ruum ka selliseks minema. Tegelikult sõltub ruumi temperatuur sellest, milleks süsteem on projekteeritud,” selgitab Kotsar. Lisaks on mõnel objektil mõistlik piirata termostaadi alumist seadistuspiiri, et kasutajal ei tekiks ekslikku ootust.
Mõnikord on probleem seadmes, mõnikord kogu süsteemis
Kuigi palav ruum ei tähenda automaatselt seadme riket, võib viga siiski olla ka tehniline. Jahutussüsteemid vajavad hooldust nagu kõik teisedki tehnosüsteemid. Aja jooksul seadmed kuluvad, komponentide efektiivsus võib langeda ning ühe osa rike võib mõjutada kogu süsteemi tööd. “Kõik töötab tervikuna. Kui mõni komponent annab järele, võib kogu süsteem olla häiritud,” kinnitab Kotsar.
Seetõttu ei saa ka spetsialist tema sõnul ühe telefonikõne põhjal alati kohe öelda, miks ruum palav on. Tavaliselt algab tõrkeotsing küsimustest:
- kas probleem on ühes ruumis või tervel korrusel,
- kas aknad on avatud,
- kuidas töötab ventilatsioon,
- milline on sissepuhkeõhu temperatuur,
- kas süsteemi saab kaugjälgimise kaudu kontrollida või seadistada.
Üks praktiline näide puudutabki avatud aknaid. Mõnes hoones on automaatika seadistatud nii, et kui aken avatakse, lülitatakse küte või jahutus selles tsoonis välja. Põhjus on lihtne: avatud aknaga jahutamine tähendaks suurt energiakulu. “Kliendi jaoks võib olukord tunduda vastuoluline: ruumis on palav, ta teeb akna lahti ja ootab värsket õhku. Aga kui hoone automaatika peatab selle peale jahutuse, võib tulemus olla vastupidine,” selgitab Kotsar.
Sama puudutab ka tunnetust, et “õhku ei ole”. Vahel töötab ventilatsioon tegelikult korrektselt, kuid kui sissepuhkeõhu temperatuur on ruumi temperatuuriga väga sarnane, ei tunne inimene õhu liikumist. Kui sissepuhkeõhk on mõne kraadi võrra jahedam, tajutakse seda juba selgelt parema õhuvahetusena.
Miks see kuumalaine ajal siis ikkagi juhtub?
Lõpuks jõuamegi tagasi algse küsimuse juurde: miks on kontoris palav, kuigi seadmed justkui mürisevad? Kotsari sõnul näitab praktika, et ühte ja lihtsat vastust sellele küsimusele ei ole. Kuigi ettevõtete juhtidele ja rentnikele võib mure tunduda alati samasugune, on tehniline tagamaa iga kord erinev.
Kuna sisekliima koosneb paljudest omavahel seotud detailidest, ei tasu palava kontori puhul kohe meelt heita või eeldada, et süsteemid on jäädavalt katki. Lahendus peitub terviku mõistmises ja koostöös tehnosüsteemide ekspertidega.
