Enamik ettevõtete juhte teab, millal nende turvasüsteem paigaldati ja kui palju see maksis. Märksa vähem on neid, kes oskavad öelda, kuidas süsteem praegu töötab, kui palju see tekitab valehäireid ning kas vajalikud salvestised ja andmed on kriitilisel hetkel tegelikult kättesaadavad.
Foruse turvalahenduste portfellijuhi Guido Ulejevi sõnul ei saa tänapäevast turvasüsteemi käsitleda enam ühekordse ostuna, mis pärast paigaldamist aastateks tähelepanuta jääb. Tehnoloogia areneb, ettevõtte töökorraldus muutub ning aja jooksul võivad muutuda ka hoone kasutus, liikumisteed ja riskid. Seetõttu tuleb regulaarselt hinnata, kas kunagi paigaldatud lahendus täidab endiselt oma eesmärki.
Mõni üksik tsoon võib põhjustada suurema osa häiretest
Turvasüsteemi häired ei jagune tavaliselt objektil ühtlaselt. Ulejevi kogemusel võib kaks kuni kolm tsooni põhjustada 70-80 protsenti kõigist häiretest. Sageli ei ole nende taga tegelik oht, vaid korduv tehniline probleem, valesti seadistatud andur, keskkonnatingimus või süsteemi ülesehitusest tulenev puudus.
Kui „müra“ on liiga palju, väheneb häire informatsiooni väärtus reageerijatele.
Korduvad valehäired ei tekita ainult patrulli asjatuid väljasõite ja lisakulu. Liigne häiremüra võib vähendada ka süsteemist tuleva info usaldusväärsust. „Kui „müra“ on liiga palju, väheneb häire informatsiooni väärtus reageerijatele. Reaalne sündmus jõuab kohale sama kanalit pidi, mis on kuude kaupa „valetanud“,“ märgib Ulejev.
Pidevate valehäirete tõttu võib päriselt oluline sündmus jääda reageerijate jaoks muu müra sisse.
Süsteem ei pruugi töötada ainult sellepärast, et keegi pole kurtnud
Paljudes ettevõtetes kasutatakse turvasüsteemide haldamisel reageerivat mudelit. Probleemiga tegeletakse alles siis, kui mõni seade läheb katki, salvestist ei leita või keegi annab rikkest teada. Selline mudel ei anna aga kindlust, et süsteem on töökindel. Rike võib püsida märkamatult nädalaid või kuid ning ilmneda alles siis, kui süsteemi on päriselt vaja.
Rike võib püsida märkamatult nädalaid või kuid ning ilmneda alles siis, kui süsteemi on päriselt vaja.
Parem ülevaade tekib siis, kui turvalahenduse toimimist mõõdetakse regulaarselt ja ühetaoliselt. Nii saab märgata korduvaid probleeme, hinnata muudatuste mõju ning jälgida, kas süsteemi töökindlus aja jooksul paraneb või halveneb.
Ulejevi sõnul ei ole selleks vaja keerulist aruandlust. Juhile võivad kõige olulisema pildi anda juba mõned põhinäitajad:
- häirete koguarv ja valehäirete osakaal;
- kõige aktiivsematest tsoonidest tulnud häirete osakaal;
- rikete keskmine lahendamise aeg;
- korduvrikete arv;
- põhjuseta patrullväljasõitude arv;
- salvestiste tegelik kättesaadavus.
Turvalahenduse väärtus võib kaduda märkamatult
Turvasüsteemi elutsükkel algab riskide kaardistamisest, millele järgnevad lahenduse projekteerimine ja paigaldamine. Sellega ei tohiks protsess aga lõppeda.
Ulejev toob välja lihtsa mudeli: riskianalüüs → projekteerimine → teostus → haldamine ja mõõtmine → uuendamine.
Just haldamise ja mõõtmise etapis võib algse investeeringu väärtus hakata märkamatult vähenema. Näiteks võivad korduvad vead jääda lahendamata, seadmete tarkvara vananeda, kaameravaated enam mitte vastata ruumide kasutusele või ligipääsud jääda endiste töötajate nimele. Ükski neist probleemidest ei pruugi põhjustada kohe suurt intsidenti, kuid kokkuvõttes väheneb süsteemi töökindlus ja kasutegur.
Ostuhind on ainult üks osa tegelikust kulust
Turvasüsteemi valikul pööratakse sageli enim tähelepanu seadmete ja paigalduse hinnale. Süsteemi tegelik kulu kujuneb aga kogu kasutusaja jooksul. Arvesse tuleb võtta muu hulgas litsentse, andmesidet, salvestusmahtu, hooldust, rikete kõrvaldamist, töötajate aega, valehäiretest põhjustatud väljasõite ning tulevikus ka teenusepakkuja vahetamise kulu.
Pilvepõhiste teenusmudelite levik tähendab, et ettevõtted ei osta enam ainult seadmeid, vaid üha sagedamini kindlat igakuist teenusetaset. See eeldab ka selgemaid kokkuleppeid selle kohta, millise töökindluse, reageerimisaja ja teenuse kvaliteedi eest ettevõte maksab.
Ulejevi sõnul ei saa uue teenusmudeli puhul jätkata vana reageeriva lähenemisega. Seetõttu tuleb süsteemi tasuvust hinnates vaadata ostuhinnast kaugemale ning arvestada kogu lahenduse elutsükli ja haldamisega.
Juhtimine võib olla odavam kui kogu süsteemi väljavahetamine
Kui ettevõttel puudub ülevaade häirete arvust, valehäiretest, korduvatest riketest või salvestiste kättesaadavusest, ei tähenda see automaatselt, et kogu turvasüsteem tuleb välja vahetada. Sageli saab olukorda parandada olemasolevate andmete analüüsimise, seadistuste korrigeerimise, probleemsete tsoonide ülevaatamise ja selgema halduskorra loomisega. „Kui vastust ei ole, siis on probleem juhtimises. See on hea uudis, sest juhtimist saab muuta kiiremini ja odavamalt kui taristut,“ ütleb Ulejev.
Turvalahenduse regulaarne ülevaatamine aitab ettevõttel mõista, millised seadmed ja tsoonid põhjustavad kõige rohkem probleeme, kas hooldustegevused annavad tulemusi ning kuhu on mõistlik järgmised investeeringud suunata.
Olemasoleva turvalahenduse toimivuse hindamine võiks alata mõnest lihtsast küsimusest:
- kui palju häireid süsteem eelmisel kuul edastas;
- kui paljud neist olid tegelikud sündmused;
- millistest tsoonidest tuli enim häireid;
- kui kiiresti rikked kõrvaldati;
- kui palju esines korduvaid probleeme;
- kas vajalikud salvestised olid kättesaadavad.
Foruse spetsialistid aitavad olemasoleva turvasüsteemi toimivust hinnata, korduvaid probleemkohti tuvastada ning kaardistada, milliseid muudatusi on vaja süsteemi töökindluse ja kasuteguri parandamiseks.
