Eestis kipuvad ruumilise arengu vaidlused sageli algama samast kohast: enne kui jõutakse lahendusteni, tuleb uuesti selgeks rääkida, mida üldse tähendab hea ruum. Kas see on ilus arhitektuur, toimiv planeering, energiatõhus hoone, tervislik sisekliima, hästi põhjendatud investeering või koht, kuhu inimesed päriselt tulla tahavad?
Tänavuse Ruumivisiooni ruumiloomepäeva avapaneel kandis pealkirja „Kust poolt tõuseb päike?“ ning keskendus just sellele küsimusele. Arutelus otsiti vastust, miks koostöö arendajate, projekteerijate, avaliku sektori ja teiste osapoolte vahel sageli takerdub ning mida oleks vaja, et iga uue arenduse juures ei peaks hea ruumi tähendust nullist lahti vaidlema.
Paneeli modereeris arhitekt ja füüsik Kaja Pae. Arutelus osalesid Foruse kinnisvara jätkusuutlikkuse juht Jaanika Veldre, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti detailplaneeringute teenistuse juht Kristi Grišakov, LÄVI arhitektuuribüroo asutaja Rasmus Kabun ja Hundipea juhatuse liige Markus Hääl.
Iga osaleja avas hea ruumi küsimust oma töö vaatenurgast. Linnaplaneerimise vaatest tõusis esile vajadus selgemate protsesside ja õigete otsustuskohtade järele, sisearhitektuuri vaatest küsimus, kuidas ruumikvaliteedi väärtust tellijale paremini tõestada, ning arendaja vaatest pikaajalise vastutuse ja kasutusväärtuse mõju. Veldre tõi arutellu sertifitseerimise kogemuse: sertifikaat võib olla hea abivahend ainult siis, kui see ei lisandu protsessi lõpus vormistusena, vaid aitab otsuseid suunata juba varases etapis.
Hea ruum vajab ühist keelt
Pae juhtis arutelu sisse mõttega, et kvaliteetse ruumi üle on püütud kokku leppida nii Euroopa kui ka Eesti tasandil. Riigi tasandil on olulise raamina kasutatud Davosi kvaliteetse ruumi põhimõtteid, mis kirjeldavad hea ruumi kriteeriume ning rõhutavad ruumi mõju eri valdkondadele.
Pae sõnul kipub ruumi horisontaalne mõju jääma sageli halvasti selgitatuks. Hea ruum ei loo väärtust ainult ühele osapoolele, vaid mõjutab korraga majandust, tervist, kogukondi ja keskkonda. Halb ruum ei ole samal ajal neutraalne nähtus, vaid võib pikas vaates toota lisakulusid.
Sama mõte kordus arutelus eri nurkade alt. Ruum ei ole ainult ehituslik või esteetiline objekt, vaid määrab, kuidas inimesed töötavad, liiguvad, kohtuvad, taastuvad ja oma igapäevaelu korraldavad. Seetõttu ei saa hea ruumi loomist taandada ainult ruutmeetri hinnale või üksikule kvaliteedimärgisele.
LEED aitab ruumikvaliteedi eri aspektid ühte raamistikku tuua.
Sertifitseerimise vaade lisab sellele arutelule mõõdetavuse ja ühise raamistiku küsimuse. Jaanika Veldre sõnul aitab LEED keerukat tervikut koos hoida, sest sunnib juba varakult küsima, mida luuakse, kellele luuakse ja millist väärtust ruum peab kandma.
„LEED aitab ruumikvaliteedi eri aspektid ühte raamistikku tuua,“ ütles Veldre. „Kui soov on luua keskkond, mis loob väärtust, tuleb need põhimõtted projekti vundamendiks võtta juba alguses.“
Sertifikaadi peale ei saa mõelda alles lõpus
Üks teravamaid küsimusi paneelis puudutas seda, kas sertifikaadid ja märgised suudavad päriselt tagada hea ruumi. Eestis on kasutusel eri kvaliteedi- ja keskkonnamärgiseid, alates energiamärgistest kuni rahvusvaheliselt tuntud hoonete sertifitseerimissüsteemideni. Küsimus ei ole ainult nende olemasolus, vaid selles, kuidas neid kasutatakse.
Sertifikaadi väärtus sõltub sellest, kas seda võetakse sisulise tööriistana või lihtsalt lõpus lisatava märgina. Jaanika Veldre kogemusel jõuavad kestlikkuse ja sertifitseerimise küsimused projektides sageli lauale alles siis, kui töö on juba suures osas käima lükatud. Esmalt keskendutakse projekteerimisele ja kiiretele praktilistele otsustele ning sertifitseerimise vaade lisandub hiljem — ootusega, et projektile saab kvaliteedimärgi lihtsalt juurde vormistada.
„Siis ei ole küsimus enam ainult nõuete täitmises, vaid selles, kuidas algselt kokku lepitud kvaliteedieesmärgid projekti tegelike lahendustega kooskõlla viia,“ kirjeldas Veldre.
Sellises olukorras jääb sertifikaadi tegelik väärtus paratamatult väiksemaks. Selle asemel et aidata projekti suunda kujundada, peab sertifitseerimine hakkama suhestuma juba tehtud valikutega. Seetõttu peaks lähenemine olema vastupidine: kui tellija soovib LEEDi, peavad selle põhimõtted olema kogu meeskonna ühises arusaamas juba projekti alguses.
See ei ole ainult sertifitseerimise küsimus. Ka teised panelistid tõid välja, et kvaliteet kannatab siis, kui õiged küsimused jõuavad valesse etappi. Kristi Grišakov rääkis planeerimisprotsesside vaatest vajadusest viia otsustuskohad õigetesse kohtadesse, Rasmus Kabun tõi sisearhitektuuri näitel välja, et ruumikasutaja ja tellija jõuavad sageli oluliste valikute juurde liiga hilja, ning Markus Hääl rõhutas, et pika vaatega arenduses muutub kvaliteet ka majanduslikult oluliseks, sest loodud keskkonda tuleb hiljem ise opereerida.
Märgis ei asenda eesmärki
Paneelis kõlas korduvalt mõte, et märgiseid ja sertifikaate ei saa panna ühte patta ega käsitleda automaatselt kvaliteedi garantiina. Need võivad anda struktuuri, ühise keele ja mõõdetavuse, kuid ei asenda sisulist otsust, millist ruumi soovitakse luua.
Ka sertifitseerimise tegelik väärtus sõltub sellest, kas seda kasutatakse eesmärgi saavutamiseks või eesmärgina omaette. Veldre kogemusel aitab sisuline sertifitseerimisprotsess osapooltel samas suunas mõelda ja annab võimaluse hiljem mõõdetavalt hinnata, mida paremini tehti.
„Nende projektide puhul, kus sertifitseerimist võetakse sisuliselt, on näha, et tellijad ei otsi lihtsalt märki, vaid tahavad päriselt midagi paremini teha,“ ütles Veldre.
Sellisel juhul ei ole sertifikaat lihtsalt paber, vaid võib luua turul eelise, kõnetada teadlikumaid üürnikke ja investoreid ning olla rahvusvaheliste ettevõtete jaoks oluline signaal. Selline väärtus tekib aga ainult siis, kui projektis osalejad näevad sertifikaati sisulise protsessi osana.
Hea ruum peab töötama inimese jaoks
Arutelu üks läbivaid teemasid oli, et kvaliteetne ruum ei ole ainult tehniline või vormiline küsimus. See peab töötama inimese jaoks: looma keskkonna, kus on hea olla, kuhu tahetakse tulla ja mis toetab kasutajat ka pikema aja jooksul.
Siin põimusid paneelis eri vaated kõige selgemalt. Sisearhitektuuri poolelt räägiti sellest, kuidas hea ruum mõjutab kasutajakogemust ja töövõimet. Arendaja vaatest tõusis esile küsimus, kas loodud keskkond on koht, kuhu inimesed tahavad tulla ja kus äripinnad päriselt töötavad. Sertifitseerimise vaates muutub oluliseks, kuidas need ootused juba alguses mõõdetavateks ja juhitavateks valikuteks tõlkida.
Piirkonna tasandil tekib väärtus siis, kui arendaja on läbi mõelnud kogu keskkonna.
Veldre seostas seda nii hoone kui ka piirkonna tasandiga. Üksikhoone sertifitseerimise kõrval võib tema sõnul olla väärtuslik ka terve kvartali või piirkonna läbimõeldud arendamine. Sellisel juhul ei ole küsimus ainult selles, kas konkreetne hoone kannab sertifikaati, vaid selles, kas kogu keskkond on tervikuna läbi mõeldud. „Piirkonna tasandil tekib väärtus siis, kui arendaja on läbi mõelnud kogu keskkonna: koostöö linnaga, kasutajate igapäevase heaolu, tervise ning selle, kas inimesed tahavad seal päriselt olla,“ ütles Veldre.
Paneeli lõpus küsiti osalejatelt, mida nad loodavad Eesti ruumiloomes näha aastaks 2030. Vastustes kordusid praktilised näited, parem koostöö, kasvav teadlikkus ja suurem usaldus eri osapoolte vahel. Veldre soovis näha vana mõtteviisi ja copy-paste-lahenduste taandumist. „Lõppkasutajate ootused muutuvad järjest teadlikumaks,“ ütles ta. „See suunab ka arendajaid ja projekteerijaid otsima senisest paremaid lahendusi.“
Kui hea ruumi tähendus on osapooltele selgem juba protsessi alguses, saab sertifikaadist mitte tagantjärele õigustus, vaid tööriist paremate otsuste tegemiseks.
Lugu ilmus algselt Äripäeva Kinnisvarauudiste portaalis.
