Rasmus töötab rannas juba kümnendat hooaega järjest. Kõik sai alguse rannavalve malevast ning pärast seda on ta jõudnud olla vetelpäästja, meedik ja nüüd rannavanem, kelle valvsa pilgu all peab Pirita rannavalvemeeskond töötama kui õlitatud masin.
Rannavalvesuvi on täies hoos. Vetelpäästja ametiga käib kaasas tihti stereotüüp, et iga päev on märul ning päästetute nimistu pikk. Inimesed ei adu, et lõviosa tööst on ennetusel. Foruse rannavalvurid Rasmus Ambrur ja Katarina Vutt rääkisid Postimehele lähemalt oma tööst.
Suvekuudel randades tegutsevad noored ei tea kunagi, kas tuleb korrale kutsuda purjutajaid või ajada taga merelainetes kümblevat põtra.
“Mitu inimest sa siis päästnud oled?». Rasmus Amburi (23) sõnul on see esimene küsimus, mis inimestel keelele tuleb, kuuldes, et ta on vetelpäästja. Tegelik elu on siiski veidi teine ega ühti Hollywoodi filmiklassikaga, kus punastes supelkostüümides rannavalvurid haide ja kriminaalidega võitlevad. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse erialal õppiv staažikas vetelpäästja Rasmus ei suuda aga paremat tööd ette kujutada: “Kellele ei meeldiks olla kümme tundi rannas ja selle eest ka palka saada,” muheleb ta. «Mul on ka eriline armastus Pirita ranna vastu: hoolin sellest nagu oma kodust.”
Foruse vetelpäästja tööpäev algab hommikul kell kümme, kuid kuumadel suvepäevadel ei ole nad rannas kaugeltki esimesed: laulusõnade kohaselt saavad saripäevitajad ja rannaentusiastid tõesti teiseks juuniks pruuniks. Mõõdetakse õhu- ja veetemperatuuri ning saadetakse välja esimene patrull, kes teeb rannale tiiru peale. Ülejäänud päev kulgeb samas rütmis.
Hooaeg on Rasmuse sõnul rahulikult alanud, kuid kui termomeetrile suuremad numbrid ilmuvad, hakkab tihe töö. «Kõige rohkem on rannas ikkagi klaastaarat, alkoholi tarbimist ning koerajalutajaid,» loetleb rannavanem olukordi, kus vetelpäästja peab sekkuma. “Palju on noori, kes kõlaritest tümpsu lasevad ja teisi häirivad.”
Ptui-ptui-ptui üle vasaku õla
Koos Rasmusega hoiab Pirita rannas kätt pulsil ka Foruse rannavanem Katarina Vutt (19). Noorele eale vaatamata on Viimsi gümnaasiumi abituriendil juba viis aastat tööstaaži. Temagi teekond sai alguse rannavalve malevast ning kuna Katarina on kolmveerand oma elust ujumisspordiga tegelenud, tuksub tema süda merele.
Rannavanem nentis, et vetelpäästja ametiga käib kaasas stereotüüp, et iga päev on märul ning päästetute nimistu pikk. Inimesed ei adu, et lõviosa tööst on ennetav, ning see ongi põhjus, mis ta ei ole pidanud kedagi merelainetest välja tõmbama ega elustama. Ptui-ptui-ptui üle vasaku õla… “Miks me nagu jäljekoerad rannas klaastaarat otsime? Me ennetame seda, et keegi endale klaasikillu jalga astub,” selgitab Katarina.
Soojadel päevadel on peamine tegevus siiski esmaabi andmine: väljaväänatud jalad, klaasikillukriimud ja putukahammustused. Kuigi vetelpäästjatel on aastatega arenenud terav kullipilk, ei suuda nad tuhandete seast iga pättust või abivajajat märgata – tihti tulevad appi rannalised.
Katarina sõnul on vetelpääste puna-valge merekonteiner ranna süda ning igal hooajal tekivad püsikunded, kes tunnevad huvi rannavalvurite tegemiste ja veetemperatuuride vastu – rand on vist ainuke koht, kus ilmast rääkimine on igati asjakohane, mitte vestluses piinliku vaikuse peletaja.
Vihmaga lulli lüüa ei saa
Mida teevad vetelpäästjad vihmase ilmaga? Kas siis saab vihmasabina taustal raamatut lugeda? Katarina ja Rasmus selgitavad, et tööd see ei takista. «Randa peab jälgima, sest siiski jagub hullumeelseid, kes isegi tormiga suplema tulevad,» tõdevad rannavanemad. Vetelpäästjatel on alati nägu vee poole. Küll aga mängib unistel rannapäevadel eriti olulist rolli äge ja toetav kollektiiv. “Kui tuled tööpäeva alguses mingi probleemiga, siis pärast kümnetunnist suhtlust on raskus õlgadelt kadunud. Jõuame siin selliste eluteemadeni välja, muredest lapsepõlvemälestusteni,” lausub Katarina naerusuiselt.
Lugu Foruse rannavalvuritest ilmus 17. juulil Postimehes. Täispikka lugu saab lugeda siit.
