Valvekaamera ja turvatunne on tänapäeval niivõrd lähedaseks saanud, et naljaga pooleks võib neid kutsuda sünonüümideks. Kes siis ei sooviks teada, mis tema äraolekul kodus toimub või millega kolleegid väärtuslikku tööaega näiteks puhkeruumis sisustavad. Üks hetk. Kas tundub, et eelmises lauses kõlas midagi valesti?
Esmapilgul tundub, et pole midagi lihtsamat, kui kruvida valvekaamera seinale ja hiljem vaatad seda nagu põnevusfilmi. Lootus on näha midagi erakordset. Kuid reaalsus ei ole paraku nii roosiline. Videovalve paigaldamine võib pakkuda teistmoodi „põnevust“, näiteks ebameeldivat tutvust andmekaitse inspektsiooni inspektoriga või midagi hoopis põrutavamat, kirjutab Foruse jurist Sulev Tammemäe.
Forus pakub väga paljudele ettevõtetele üle Eesti turvateenust, sealhulgas videovalvet. Seega on loogiline, et meie kui turvapartneri käest sageli uuritakse, kas ja kuhu võib tööandja üldse valvekaameraid paigaldada ning mis pärast seda saab? Ka siinkirjutaja on saanud sarnaseid küsimusi. Nimelt jõudis näiteks üks meditsiiniteenuse pakkuja järeldusele, et edasine tegutsemine ilma valvekaamerata on mõeldamatu. Vastavalt sellele sõnastas ka küsimused: „Millised õigused ja kohustused kaasnevad meile videovalve paigaldamisega?“.
Valvekaamerate paigaldamisel juhtub tihti, et olukorra lahendamist alustatakse valest kohast. Nii ka eelneva meditsiiniasutuse näite puhul. Käesoleva artikli eesmärk on juhtida tööandjatele kätte nii-öelda „õige ots“, et harutada lahti sasipundar – kuidas on omavahel läbi põimunud videovalve ja turvatunne ning kust algab privaatsus, mis on inimese üks põhiõiguseid.
Kuna videokaamerate paigaldamine ja andmete töötlemine on üsna mahukas ja nüansirohke teema, keskendume praegu vaid ühele kitsale küsimusele – mida peab üks tööandja tegema enne, kui palgata tehnik, kes kruvib üles ühe või mitu valvekaamerat.
Videovalve – eesmärk pühitseb abinõu
Nii elus kui ka äris on mõistagi alati oluline mõelda eesmärkidele. Olgu see klišee või mitte, kuid eesmärk on väga tähtis ka valvekaamerate paigaldamisel ja see tuleks esmatasandil välja selgitada. Asjakohane eesmärk valvekaamerate paigaldamisel saab olla inimeste ja vara kaitse, mitte huvi teada saada, mis näiteks kõrvalkabinetis toimub, eks midagi oma arvutis teeb või kes kellega käib.
Isiku- ja vara kaitse vajadust tuleb eraldi selgelt põhjendada, mitte lihtsalt enda jaoks nagu mantrat korrutada, et minu vara vajab kaitset. Näiteks tuleb mõelda, kas varasemalt on olnud ettevõttes või selle territooriumil vargusjuhtumeid. Kui ei, miks on nüüd alust arvata, et see võib tulevikus juhtuda? Kui suur on tõenäosus taoliste sündmuste tõenäosuseks tulevikus?
Kas ja kuivõrd efektiivne on valvekaamerate paigaldamine nende sündmuste ennetamiseks või siis tagantjärele rikkumiste avastamiseks?
Soovitus on mõelda, kas on kaamerate paigaldamisele on mõni muu alternatiiv, kuidas vara kaitsta – mehitatud valve, tavaline tehniline valve signalisatsiooniga, parem valgustus või kvaliteetsema lukuga uksed ning väravad.
Mida rohkem sarnaseid küsimusi endale esitatakse ja neile asjakohased ning selged vastused saab, seda selgemaks peaks muutuma, kas ja kuivõrd on õigustatud valvekaamerate paigaldamine.
Analüüsi, mis tuleb läbi viia enne kaamerate paigaldamise otsust, nimetatakse riskianalüüsiks või siis ka õigustatud huvi analüüsiks. Kuid sõltumata pealkirjast, peaks see kirjalikult vormistatud analüüs andma ühese ja selge vastuse, et kaamerate paigaldamine ettevõtte ruumidesse ja territooriumile on päriselt põhjendatud ja vajalik.
Kuid lisaks eelnevale tuleb riskianalüüsis hinnata ka inimeste privaatsusõigusi – kas privaatsus saab riivata? Tuleb põhjalikult hinnata, kas minu kui omaniku huvi oma vara valvekaameratega kaitsta on proportsioonis ja kaalub üles selle, et kellegi teise privaatsus võib saada kannatada? Tegemist on klassikalise vastanduvate huvide skeemiga, kus ühel pool on kaalukausil isiku privaatsus, teisel pool omaniku huvi oma vara kaitsta.
Isikuandmete vastutava töötleja risk
Eelnevast nähtub, et kui tööandja soovib kaameraid paigaldada, tuleb enne meistrimehe kutsumist teha korralik ajurünnak. Ja nii võibki teinekord juhtuda, et riskianalüüsi tulemusel selgub, et eesmärki saab saavutada ka teisiti, sealhulgas privaatsusõigusi vähem riivaval moel.
Kui aga valvekaamerate kasutamisest tõesti pääsu pole, siis riskianalüüsi olemasolu ja selle sisu eest vastutab reeglina isikuandmete vastutav töötleja. Foruse igapäevaäris on vastutavaks töötlejaks meie klient, välja arvatud juhul, kui Forus otsustab kaameraid paigaldada iseenda tarbeks.
Kokkuvõttes peab andmetöötleja ehk klient olema alati valmis kõigile valvekaamera alasse jäävatele inimestele oma videovalve eesmärki põhjendama. Kui kaamerate kasutamiseks pole õigustatud eesmärki, riskib ettevõte andmekaitse inspektsiooni külaskäigu ja trahvidega.
See, milline on riskianalüüsi konkreetne sisu, jääb loomulikult sõltuma konkreetsest olukorrast, kuid asjakohast abi võiks riskianalüüsi koostamiseks saada näiteks andmekaitse inspektsiooni kodulehelt.
