Videovalve paigaldamise soov võib esmapilgul tunduda lihtne: tuleb valida sobivad kaamerad, leida neile õiged asukohad ja panna süsteem tööle. Tegelikult algab toimiva videovalvelahenduse planeerimine palju varem.
Enne seadmete, kaamerate arvu või hinnapakkumiste võrdlemist tasub kõigepealt läbi mõelda, mida videovalvega saavutada soovitakse. Kas eesmärk on ennetada vargusi, märgata kõrvalisi inimesi territooriumil, saada toimunud sündmusest hiljem selge ülevaade, jälgida tootmisprotsessi või siduda videovalve teiste hoones kasutatavate turvasüsteemidega?
Foruse turvalahenduste portfellijuhi Guido Ulejevi sõnul peakski videovalve planeerimine algama vajaduste ja riskide kaardistamisest, mitte küsimusest, mitu kaamerat objektile paigaldada.
1. Alusta riskidest, mitte kaamerate arvust
Ühel ettevõttel võib peamine mure olla kõrvaliste inimeste liikumine territooriumil, teisel laos toimuvad vargused, kolmandal vajadus saada hiljem ülevaade laadimisalal või parklas juhtunust. Videokaameraid kasutatakse ka tootmisprotsesside jälgimiseks, töötajate ohutuse tagamiseks ja vajadusel kindlustusjuhtumite tõendusmaterjali kogumiseks.
Sellest sõltub ka kogu lahenduse ülesehitus. Mõnel juhul piisab sellest, kui kaamera tuvastab suurel alal liikumise. Teisel juhul peab pildilt olema võimalik inimene hiljem ära tunda või konkreetselt tuvastada. „Kliendi esimene mõte on sageli katta ühe kaameraga võimalikult suur ala, kuid tegelikult tuleb enne läbi mõelda, mida sellelt pildilt näha soovitakse,“ selgitab Ulejev.
Videovalve planeerimisel kasutatakse selleks muu hulgas DORI põhimõtet. See kirjeldab nelja taset: Detection, Observation, Recognition ja Identification ehk lihtsamalt öeldes:
- kas seal on keegi,
- mida ta teeb,
- kas ma tunnen ta ära,
- kes ta on.
See aitab määrata, millist tulemust peab kaamerapilt konkreetses kohas andma ega taanda valikut üksnes kaamera megapikslite arvule.
Riskide juures tuleb arvestada ka küberturvalisusega. Videovalvesüsteem on sisuliselt osa ettevõtte IT-taristust ning juba lahenduse valikul tasub läbi mõelda, kuidas süsteem võrku ühendatakse, kus salvestisi hoitakse ja kuidas vähendada võimalikke küberriske.
2. Milliseid alasid peab kaamera katma?
Kui eesmärk on paigas, saab hakata vaatama, millised alad vajavad videovalvet. Need võivad olla näiteks sisse- ja väljapääsud, parkla, territooriumi piir, laadimisala, ladu või muud ettevõtte jaoks olulised kohad.
Kõiki alasid ei ole vaja katta ühtemoodi ega võimalikult suure hulga kaameratega. Oluline on mõista, mida peab konkreetses punktis nägema ning millise nurga alt on saadud pildist hiljem tegelikult kasu.
Vajaduste põhjal saab videosüsteemi juba projekteerimise käigus hoone või territooriumi plaanile modelleerida ning hinnata, millise kaameraga ja millises asukohas soovitud tulemus saavutatakse.
Pelgalt joonisest siiski alati ei piisa. Ulejevi sõnul tasub objekt kindlasti ka kohapeal üle vaadata, sest modelleerimine ei näita kõiki tegelikke tingimusi. „Väga lihtne näide on puud ja põõsad. Talvel võib vaade olla täiesti vaba, aga suvel võib lehestik osa kaamerapildist ära katta,“ toob ta välja.
Samamoodi mõjutavad lahendust olemasolev valgustus, hoonete paiknemine ja muud objekti eripärad.
3. Pildi kvaliteet ei ole ainus oluline näitaja
Kaamera tehnilised näitajad võivad paberil olla väga head, kuid sellest üksi ei piisa. Oluline on, kas salvestiselt on hiljem võimalik tuvastada just seda, mida konkreetses olukorras vaja on. Ühes kohas võib piisata sellest, et on näha inimese liikumine. Teises peab olema võimalik ära tunda nägu, sõiduk või registreerimisnumber.
Siin tulebki taas mängu DORI põhimõte. Kaamerat valides ja paigutades määratakse, millisel kaugusel peab olema võimalik liikumist märgata, tegevust jälgida, inimest ära tunda või konkreetselt tuvastada.
Tulemust mõjutavad lisaks kaamera omadustele ka paigalduskõrgus, vaatenurk, territooriumi valgustus ja keskkonnatingimused. Seetõttu ei anna ainult kaamera resolutsiooni või megapikslite võrdlemine head vastust küsimusele, kas lahendus konkreetsel objektil töötab.
4. Mõtle videoanalüütikale juba süsteemi planeerides
Videoanalüütika ei ole enam üksnes võimalus tuvastada, kas territooriumile sisenes inimene või sõiduk. Tehnoloogia areneb kiiresti ning koos sellega laieneb ka see, milleks kaamerapilti kasutada saab.
Tavapärase videovalve puhul kasutatakse salvestist sageli tagantjärele, et saada ülevaade juba toimunud sündmusest. Analüütiline videovalve võimaldab süsteemil aga ka ise eelnevalt määratud olukordi märgata ning aitab suurest salvestusmahust vajaliku sündmuse kiiremini üles leida.
Forus kasutab videoanalüütikat näiteks kaubanduses varguste tuvastamiseks. Turul on lahendusi ka iseteeninduskassade jälgimiseks ja kadude ennetamiseks. „Ühe kliendiga vaatame praegu näiteks võimalust kasutada analüütikat euroaluste arvestamiseks ja nende seisukorra hindamiseks. Kasutusvõimalused ei ole enam kivisse raiutud – lisaks valmisfunktsioonidele saab analüütikat masinõppe abil järjest edasi arendada,“ räägib Ulejev.
Just sellistes kasutusjuhtudes võib videovalve muutuda ettevõtte jaoks pelgalt turvalahendusest igapäevast tööd toetavaks töövahendiks.
5. Kus ja kui kaua salvestisi hoitakse?
Videovalve väärtus tuleb sageli esile alles siis, kui on vaja mõni varasem sündmus kiiresti üles leida ja salvestiselt vajalik info kätte saada. Seetõttu tasub juba lahenduse kavandamisel läbi mõelda, kus salvestisi hoitakse, kui kaua neid säilitatakse ning kellel on neile ligipääs.
Vajalikku salvestusmahtu mõjutavad kaamerate arv, resolutsioon, kaadrisagedus, salvestamise loogika ja säilitamise periood. Näiteks võib süsteem salvestada pidevalt, liikumise korral või ainult siis, kui videoanalüütika tuvastab eelnevalt määratud sündmuse.
Salvestisi võib hoida ettevõtte enda serveris või salvestis, pilvelahenduses või kasutada nende kombinatsiooni.
Ulejevi sõnul tasub valikut vaadata ka IT-riskide ja halduskoormuse seisukohast. Kohapealne salvestuslahendus tähendab, et ettevõte peab arvestama serverite, kõvaketaste ja tarkvara uuendamisega. Pilvelahenduse puhul jääb osa sellest vastutusest teenusepakkuja kanda ning ettevõtte enda IT-meeskonna koormus võib väheneda.
Ka säilitamisaja vajadus võib ettevõtete lõikes olla väga erinev. Mõnel juhul piisab lühemast perioodist, teisel võib olla vajalik säilitada salvestisi näiteks 90 päeva, et neid saaks vajadusel kasutada kindlustusjuhtumi tõendusmaterjalina.
Seetõttu ei ole salvestusmaht lihtsalt tehniline detail, vaid otseselt seotud sellega, milleks videovalvet kasutatakse.
6. Kas videovalve peab suhtlema teiste süsteemidega?
Videovalve ei pea toimima eraldiseisva süsteemina. Kõige sagedamini ühendatakse see territooriumi valvesüsteemiga, et võimalik õigusrikkumine kiiremini avastada ja sellele reageerida. Näiteks saab häiresüsteemi sündmuse siduda vastava kaamerapildiga, mis annab juhtimiskeskusele või objekti eest vastutavale inimesele kohe rohkem infot olukorra kohta.
Videovalvet saab integreerida ka läbipääsusüsteemide ja teiste tarkvaralahendustega. Ulejevi sõnul kasutatakse neid võimalusi veel vähem, kuid tehniline võimekus on viimastel aastatel kiiresti arenenud.
Kui ettevõttel on valvesüsteem, läbipääs või muu turvatehnika juba olemas, tasub enne uue videovalve paigaldamist välja selgitada, kas olemasolevaid lahendusi saab omavahel ühendada ja millist lisaväärtust see annaks.
7. Kes süsteemi hiljem hooldab ja haldab?
Videovalvelahendus ei lõpe paigaldusega. Kaamera võib olla õigesti paigaldatud, kuid aja jooksul võivad muutuda selle vaateväli, ümbritsev keskkond, tarkvara või süsteemi tehnilised vajadused.
Ka hooldusvajadus sõltub tugevalt keskkonnast. „Kui numbrituvastuskaamera asub näiteks kruusakarjääris, võib seda olla vaja puhastada isegi kord kuus. Sama ettevõtte kontoriruumis asuvale kaamerale võib piisata kord aastas tehtavast puhastusest,“ toob Ulejev näite.
Lisaks füüsilisele hooldusele tuleb regulaarselt uuendada ka kaamerate ja salvestite tarkvara. Tegemist on sisuliselt IT-seadmetega ning tarkvarauuendused puudutavad nii uusi funktsioone kui ka küberturvalisust.
Samuti tuleb jälgida seadmete elutsüklit. Kaamera võib küll endiselt pilti edastada, kuid kui selle tarkvaratugi või serveri tugi on lõppenud, võib olla aeg hakata süsteemi uuendamist planeerima.
Mida enne videovalve tellimist teenusepakkujalt küsida?
Enne otsust tasub koos teenusepakkujaga läbi käia vähemalt järgmised küsimused:
- Millist riski või probleemi peab videovalve lahendama?
- Milliseid alasid peab süsteem katma?
- Mida peab kaamerapildilt olema võimalik tuvastada?
- Kas süsteem vajab videoanalüütikat ja milliseid sündmusi peaks see tuvastama?
- Kus ja kui kaua salvestisi hoitakse?
- Kas videovalve peab olema ühendatud teiste turvasüsteemidega?
- Kes vastutab süsteemi hilisema hoolduse, tarkvarauuenduste ja halduse eest?
Enne videovalve paigaldamist tasub seega esmalt paika panna, mida süsteemiga saavutada soovitakse. Kui see on selge, saab otsustada, milliseid alasid jälgida, mida peab pildilt nägema ning millist tehnilist lahendust selleks vaja on.
Foruse spetsialistid aitavad kaardistada ettevõtte vajadused, vaadata objekti üle, projekteerida ja paigaldada sobiva videovalvelahenduse ning ühendada selle vajadusel teiste turvasüsteemidega.
